Mul on pikad tumepruunid natuke lokkis juuksed ja verine suu. Olin just lõpetanud inimese vere imemise. Öö oli tumedam, kui tavaliselt. Jalutasin rahulikult kodu poole, kuid mind segas inimese meeleheidlikud karjed. Parasjagu oli uuel vampiiril siin piirkonnas käsil toitumine. Noormehel olid helepruunid juuksed ja pruunid silmad. Ta nägi välja imekena. Vampiir märkas mind, mina aga otsustasin temaga mängida. “ Oh issand, sa oled vampiir?! Teid ei ole ju olemas, oh taevas!” Vampiiri nägu tõmbus kahvaduks. Ta hakkas tasakesi minu poole sammuma. Ta lausus närvilise häälega: “ Ma poleks tahtnud sind tappa aga ma pean. Loodan, et saad minust aru. Saladus ei tohi välja tulla!” Tema nägu oli nii tõsine, et ma ei suutnud oma rõõmu talitseda. “ Ahahaaa, nii kaua on kõik korras, kui sa hoiad minu sõpradest eemale. Mina olen Carmen, tore kohata oma sugust.” Mees hakkas naerma, kui sai aru, et ka mina olen vampiir. Rääkisime terve öö. Sain teada, et tema nimi on Mathias ja ta on oma õe Matildaga siin külas. Nad pidid peatuma ühes kortermajas umbes nädala ja siis edasi reisima. Kohtusin ka Matildaga, ta oli väga lahke ja õnnelik, et kohtas siin ka vampiiri. Tegin neile selgeks, et minu sõpru ei puudutata.
Järgmisel päeval oli koolis segadus, Amy oli varahommikul jooksma läinud ja tagasi polnud enam tulnud. Tema ema oli murest murtut. Koolipäeva lõpus teatati meile väga kurb uudis. Leitud oli Amy surnukeha, mis oleks olnud nagu verest tühjaks imetud. Amy oli minu üks parimadest sõpradest. Tema surm tekidas tühja tunde ja raevu. Jooksin Mathiase juurde ja lõin ukse jalaga maha. Ta istus koos õega ehmunult diivanil. “ Teie kaks tapsite minu sõbranna!” Karjusin neile näkku. “ Te läksite peale minu jutuajamist kohe ja tapsite ta. Kaduge siit linnast kohe!"
Matilda suu värises: “ Me pole peale sinu lahkumist siit lahkunud, veel vähem söömas käinud!”
,,Ma ei usu teid!” Jooksin jälle ära ja maandusin kodus. Vanaema polnud veel kohal. Tundsin end eriti lollisti, sest olin lastnud lühikese ajaga need kaks vampiiri omale hinge.
Vanaema sisenes korterisse mures nägu: ,,Reymund on tagasi! Tema tappis Amy."
Oh ei, see oli õudne. Ma sõimasin oma sõpru ilma asjata. Reymund oli halvim vampiir, keda kohanud olin. Minu vanaema oli ta ellu äratanud ja Reymund tappis siis mu ema ja isa. Ma tahtsin teda hävitada, kuid vanaema lisas juba: ,,Teda saab hävitada ainult mina. Hüvasti Carmen!”
Ta suudles mind mõlemale põsele ja lahkus. See tundus nii lõplik. Oodasin teda üle kolme tunni. Lõpuks leidsin aga tema hüvastijätukirja: ,, Kallis Carmen, ma ei rääkinud sulle kogu tõde. Ma tapan Reymundi, kuid häivinen nii ka ise. See on iidne saladus. Alati vastuda oma teo eest. Sinu õige tee on koos Mathiase ja Matildaga. Hüvasti kullake!”
Vampiiridel on tunded, selle avastasin nendel kolmel päeval, mis veetsin korteris nuttes. Otsustasin vanaema soovituse täide viia ja läksin otsima oma sõpru. Koppisin nende ukse taga veidi alla viie minuti, kuni tuli naabrinaine ja ütles, et noored olid lahkunud paar päeva tagasi. Nad olid olnud väga kurvad ja öelnud, et lähevad Ameerikasse. Istusin terpil ja ei teadnud mida edasi teha. Minuni jõudis arusaam peale paar tundi- Otsus tehtud. Sõit Ameerikasse. Otsin seni, kui nad üles leian!
autor: Taali A
Tegemist on lühijutuga, mille kirjutasin kunagi Miksikesele.
