On olemas kahte sorti töötegijaid, ühed, kes armastavad oma tööd ja teised, kes ärkavad igal hommikul üles mõttega, kui väga nad ei taha enam tööle minna. Minul vedas ja ma sattusin töövarjuks inimesele, kes tegi oma tööd südamega. Nimelt Rakvere Gümnaasiumi sotsiaalpedagoogile M.R.
Ma ei teadnud mida päevast oodata, sest raske oli ette kujutada, mida teeb üks hea sotsiaalpedagoog. Paljud hirmutasid mind mõttega, et pean päev otsa istuma suletud ruumis ja kuulama pealt kõnesid lapsevanematele, kuid päriselt oli kõik vastupidi.
Juba varakult algasid kohtumised probleemsete ja vähem probleemsete lastega. Sotsiaalpedagoog oma jutuga andis palju päevale juurde. Kordagi ei hakanud igav. Minu õnneks tekitas üks klass päeva jooksul mitmeid huvitavaid probleeme, mille lahenduskäiku oli huvitav jälgida.
Enne väikeste majast lahkumist õnnestus mul saada ka tuleviku töökoht suure palgaga, ka sotsiaalpedagoogidel oli oodata tõusu karjääriredelil tänu ühele väiksele poisile. :)
Peamajja jõudsime hiljem ning seal sai rahulikumalt olla. Isegi väike kohvipaus mahtus ajakavasse. Seal nägin ma tööteist poolt, mis ei olnud üldsegi igav. Isegi ekool suutis mind üllatada.
Lisaks ma olen tänulik trantspordile bussijaama ja igasuguse abi eest. Tõeliselt huvitav ja tore päev oli. Minu kahtlused üldse töövarjupäeva suhtes on kadunud tundmatusse metsa.
